Ma kardan uut aastat, sest see aasta sakkis täiega. Sellepärast ma väga ei blogigi enam, sest päriselt — terve see aasta sakkis sajaga ja ma ei soovi ühelegi vaenlasele ka neid tundeid ja emotsioone, mida olen tundnud.
See aasta on mind raputanud nii vaimselt kui füüsiliselt: kaotasin lapse, sõnuseletamatu deprekas, jäin ilma oma unistuste peost, sain teada, et ravimid, mida ma pikalt võtsin, olid valed… ja ühel hetkel tundsin lihtsalt, et elu on pausile pandud. Ja on jusktui siiani.
