Mäletan seda hetke nagu eilset päeva. Mõtlen sellele igakord, kui keegi mind ehmatab. Päriselt. See on nii rõve tunne, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Lihtsalt võpatan, süda hakkab nii räigelt peksma ja seest hakkab keerama. Mees teeb koguaeg nalja, et kas mul on südametunnistus must. Selliseid asju juhtub tihti igapäeva elus, aga ma ei aravanud, et ise pean selle keskel kunagi olema. Nägin just unes, mis tookord toimus ja mõtlesin, et jagan teiega seda “seika” enda elust. Täna hommikul kell 6.59 istusin köögi laua taga ja lihtsalt nutsin. Miks? Ma ei tea. See kogu teema jättis mulle väga sügava jälje hinge. Jumal tänatud, et ma 90ndatel teismeline polnud. Mu närvikava poleks vist vastu pidanud.
